Saskia Alusalul on motivatsiooni
Margus Martin reporter
17. mai 2018, 0:00
Läinud talve Eesti silmapaistvaim naissportlane kiiruisutaja Saskia Alusalu võistles nädalalõpul treeningutele vahelduseks Lääne-Viru lahtistel meistrivõistlustel rulluisutamises.
Saskia Alusalu näitas Rakveres kiirust, mille poole püüdlevad ka kohalikud noored rullitajad.
Läinud talve Eesti silmapaistvaim naissportlane kiiruisutaja Saskia Alusalu võistles nädalalõpul treeningutele vahelduseks Lääne-Viru lahtistel meistrivõistlustel rulluisutamises.
Olümpiasportlane noppis jõuproovil naiste üldarvestuses teist aastat esikoha ja käis ühtlasi koduteel läbi ka siinkandis elava vanaisa juurest.
Kuidas Rakvere rulluisuklubi Bont korraldatud võistlusega rahule jäite?
Olen väga rahul. See oli just selline hea vaheldus trennile. Polegi praegu mingit maksimaalset pingutust talvehooajaks ettevalmistuse käigus teha saanud. Seni on rõhk olnud põhiliselt rahulikul pikal aeroobsel rattatreeningul.
Ilm oli võistluseks võibolla natuke liiga soe, aga samas niisugust kevadet ei mäletagi. Treenida on olnud lausa lust – olen Eestis tagasi olles praktiliselt üle päeva saanud sõita rattaga selliseid sajakilomeetriseid otsi.
Kas on olnud mahti nautida ka jõudehetki?
Päris sellist aega, kus oleksin saanud mitte midagi teha, tegelikult tänavu väga polegi olnud. Ikka on saanud kuskil [üritustel] käia või siis juba uueks hooajaks treenida. Programm on olnud väga tihe.
Kohalike rulluisusõprade rõõmuks olete käinud juba kaks aastat järjest Rakveres võistlemas ja alati maitsnud võidurõõmu. Olen siin varemgi võistelnud, aga vahepeal jäi mingi aasta vahele. Tegelikult oli see nüüd kolmas kord. Eelmisel aastal võistlesin Rakveres kahel päeval järjest: esimesel oli maraton ja teisel eraldistardist sõit.
Lääne-Viru lahtiste meistrivõistluste raames on tänu teile rajarekordki järjest paranenud. See on spetsiaalrullitajatele tulevikus üks korralik siht, mida ületada.
Loodan küll. Kui saan tänu sellele kedagi inspireerida või anda motivatsiooni juurde, siis tunnen selle üle ainult head meelt.
Aga siinkandis võistlemisega on lood sellised, et mu ema on siit pärit ja vanaisa elab Vinnis. Alati on tore tulla, sest sain nüüdki vanaisa külastada.
Millised on plaanid ja kuhu treeningettevalmistus järgmisena viib?
Pean veel läbirääkimisi tiimi asjus, kus ja kellega koos hakkan treenima, aga esimene jäälaager toimub tõenäoliselt juulis Inzellis ehk samas kohas, kus olen varemgi olnud.
Kui keeruline on üldse sobivate treeningutingimuste leidmine?
Päris keeruline. Olen pärast olümpiahooaega rääkinud läbi paljude inimestega, sest tiimidki muutuvad. See on väga-väga oluline, kellega koos trenni teed, sest kiiruisutamist ei ole võimalik üksi treenida, vaid seda tuleb grupis teha, sest vastasel juhul lihtsalt ei jõua mitte kuskile. Samamoodi on rulluisutamisega: tuules sõitmine on oluline ja kellegagi peab koostööd tegema.
Palju energiat ja aega läheb praegu ka eelarve kokkupanemise peale.
Kas olümpial näidatud hea tulemus aitas finantsilist poolt parandada, lõi sponsorite uksed ja rahakotirauad paremini valla?
Nii ja naa. Ega niisama keegi midagi lihtsalt pakkuma ei tule, vaid tuleb otsida. Mul on küll paar nõuandjat, kellega räägin, aga põhilised [raha]asjad panen ikka ise kokku.
Sportlasele, kes peaks keskenduma treenimisele ja võistlemisele, on see üpris koormav.
Absoluutselt. See ei ole üldse lõbus. Ma ei naudi igal nädalal metsas trenni tegemise asemel Tallinnasse sõitmist ja organiseerimispoolega tegelemist. Loomulikult oleks tore, kui kõik oleks paigas ja ära korraldatud nii, et peaksin ainult spordikotiga õigel ajal õiges kohas olema.
Samas selline korraldamine õpetab palju. Seda ei saa ma küll öelda, et täitsa üksi kõike kogu aeg ajan, olen tänulik toetajatele, kes on mind seni aidanud. Samuti oma perele, sest ilma nende toeta ei oleks paljud asjad võimalikud.
Ma ei naudi igal nädalal metsas trenni tegemise asemel Tallinnasse sõitmist ja organiseerimispoolega tegelemist.
Kas teie edu taustal võib saada ükskord teoks idee ja Eestisse kerkib korralik jääovaal, kus kiiruisutajad saaksid harjutada ja võistelda?
Loodan seda küll väga-väga. Arvan, et see võiks olla ka üks minu missioonidest, et see mõte areneks ja saaks teoks. Eesti on ikkagi põhjamaa ja siin võiks olla selline tore ala nagu kiiruisutamine pidevalt pildis. Ma usun, et see annaks alale tervikuna, harrastajate ja kandepinna kasvule väga palju juurde.
Mitte sel kombel, et meil oli Ants Antson, siis tuli Saskia Alusalu …
… ja siis viiekümne aasta pärast jälle keegi.
Mina pean selleks, et kiiruisutamist tipptasemel teha, viibima väga palju välismaal – võistlused toimuvad sees ja trenni peab seetõttu tegema sisetingimustes. Aga alustamiseks piisas ka Adavere uisuraja 250-meetrisest ilma külmetuseta ringist looduslikul jääl.
Kui palju OM-i järel inimesed teile ligi astuvad, huvi tunnevad ja juttu tahavad ajada? Kas selline tähelepanu on väsitav?
Pärast olümpiat oli mulle küll väga suur üllatus, kui paljudele see tulemus korda läks.
Tähelepanu on rohkem olnud ja kirjakastid umbes. Juhtus, et kõndisin tänaval, mööduva auto aken tehti lahti ja sooviti õnne. Sellised asjad on toredad. Aga kui lennukiga kell pool kolm öösel Tallinnas maanduda, siis sel kellaajal jälle väga ei tahaks olla [tähelepanu keskmes]. Samas – kui seda on väga vaja, eks siis tuleb leppida ja olla unise näoga.
Aga muidugi on tore kuulda, kui inimesed ütlevad, et mu tegemised neile meeldivad ja olen kedagi inspireerinud. Olen neile selle eest tänulik.
Mida ootate uuelt hooajalt?
Mingit väga suurt muutust ei plaani ja põhimõtteliselt liigun sama fookusega edasi. Väga palju oleneb muidugi sellest, kus ja kui palju treenida saan. Aga põhimõtteliselt jah, ühisstardiga sõidud ja 3000 meetrit – kõik need eesmärgid jäävad samaks. Motivatsiooni on.